“Positiiv” – fotoajakiri kõigile?

• Mitte ainult! Rohkem küll naisteajakiri naiste fotograafi-õiguste kehtestamiseks.
• Ajakirjanikeks on naised.
• Fotograafideks on enamasti naised.
• Pildid ja teemad on naiselikud.
• Eesti ja Tartu fotoelust.

Eesti kunsti on juhtima hakanud naised. Signe Kivi pärandina on mees-(foto)kunstnikud vaikselt tõrjutud ja eelistatud on naiselikud suundumused, naiselikud vaatlused, naiselikud õigustused. Sest mehed ei ole otsustanud oma sõna esitada? Vaid maalieriala juhivad kunstiakadeemias mehed!
Tundub, et kogu Euroopa ja suuresti maailma fotos on hakanud levima selline üldine vikerkaarevärviline lähenemine. Tehakse pilti ja siis õigustatakse oma tegevust mitte tööde endiga vaid eksponeeritava analüüsiga: nii oligi mõeldud! Võta tagantjärele kinni: äkki oligi?!
2016.aasta kahe viimase ajakirja “Positiiv” numbri vaatlusel tekibki selline mõte. Ajakiri oleks nagu ühe inimese mõtete peegeldus. See inimene on Naine. Vaid paar äraeksinud artiklit LOODUSfotost on meesterahvalt (Remo Savisaar) ja Daniel Allanilt (ERM-i maja). Kõigi muude tekstide autorid on naisajakirjanikud. Valitseb täielikult kindel suundumus ja suhtumine. Palju on artiklite autoritel pugemist moodsate terminite taha. Peaks diletandina kostma, et see ei ole ajakirjanduslik lähenemine. See on kitsalt oma klanni inimestele suunatud eneseõigustuslik lähenemine. Ja kogu rahvas, kes loeb, plaksutab käsi (ostes ajakirja)?! Mina laenan raamatukogust ja mulle sellest piisab. Ma ei usu, et terve suur kogukond interneti-fotorahvast maailmas on sama meelt, mis “Positiivi” toimetus. “Positiiv” eristub kogu seltskonnast väga tugeva kallutausega “puhtasse kunsti”. Kunsti, kus tehakse kunsti kunsti pärast, millest saavad aru vaid pühendunud! Fotokunst kipub olema vabamüürlaslik! Seekord on need vabamüürlased hoopis naised!
Väga lihtne on ära petta masse, kui kasutada demagoogiat või määramata, ehk kitsa seltskonna jaoks määratud termineid. Kui ma koolipoisina kasutasin terminit “pirn”, oli see mõistetav samas vanuses ja sama seltskonna poistele. Teised aimasid seda, mis öeldi, aga hajusalt. Nii ka praeguse ajakirja “Positiiv” ajakirjanikud ja autorid. Ajakiri on küll avalik, aga tegelikult suunatud kitsale seltskonnale just eneseõigustuseks: nii me mõtleme, saame asjadest aru ja nii PEAB OLEMA!
Julgen vastu vaielda. Fotograafia on laiemalt mõistetav osa kunstist ja ta peaks sisaldama ka KÕIGILE mõistetavat keelt. Ajakirja artiklite valik peaks olema laiem, sisaldades peale moodsa suundumuse ka traditsioonilisemat. Meie vanad autorid ei ole oma püssi põõsasse visanud, nad teevad oma asja edasi. Siiski püütakse noortele ja “kurjadele” naistele meele järgi olla. (Tehes oma eksperimente ka nende jaoks.) Fotograafia on sel määral üldrahvalik, et kõik tasapinnaline mahub sinna alla, mis pliiatsi ja pintsliga tehtud pole. Ma ei saa pidada kunstiks seda, mis, olles harimatu ja igasuguste oskusteta, jäädvustatakse. Ükskõik kui kõlavaid püüdlusi sellena ei reklaamita. Laste lähenemine pildile on hoopis teine, sest laps näebki ümbritsevat hoopis teisiti. Tal puuduvad kogemused ja oskused asju teisiti vaadelda. Sellest ei peaks tegema üldistuse, et asi nii ongi. See on ikka lapsikus ehk peene nimega debiilsus. Kunstnik, kui selline, peaks mõistma midagi kompositsioonist, värvist kasvõi omandades selle omaenda kogemustega, et tegelikku kunsti luua. Kui pildi tegemine taandub valmistehtu hilisemale mõtestamisele või konstrueerimisele, ei saa see olla tegelik kunst vaid KUNSTLIKKUS. Siin peaks tegema vahet.
Suur osa tänapäeva moodsast fotokunstist on kahjuks just tagantjärele-kunst. Ma ei usu, et iga pildi juures on algselt olnud soov tulemust just enam-vähem sellisena näha, kui hilisem teos eksponeeritakse. Ma ei pea silmas mitte vormi, vaid sisu. Pildistamisel püüan ma ise ikka ette kujutada seda, mis hiljem näha. Pole just suur looming filmina pildistatust üks kaader välja valida! Igasugune tehniliste nippide kasutamine, kui see aitab pildistatut paremini iseloomustada, on hoopis hilisema mõttetöö, tunnetuse asi. Algne pilt määrab ikka valmispildi mõtte, mida on võimalik hiljem suunata. Ma, olles vana kooli fotograaf, kellel polnud lihtsalt võimalik lõputult sama asja pildistada, lähtun kaadri valikul ikka sellest, mismoodi ma oma pildistatavat objekti/subjekti hiljem näha tahan. Kas see publikule meeldib, on iseasi. Siiski tuleb ka publikuga arvestada. Mõttetu on luua midagi, mis kellelegi meelde ei jää! Pole võimalik, et meist igastühestt Cézanne’i saaks, kes oma eluajal ühtegi teost ei müünud ja kelle looming hiljem kuulsaks sai. Tänapäeval käib asi teisiti. Nii loominguliselt kui esitluselt.
Loomulikult tahaks igaüks tuntust, aga suure infohulga juures pole see lihtsalt võimalik. See, et mõni meist, fotoinimestest hiljem tuntuks saab, on kaduvväikese tõenäosusega. Kogu fotograafiline taevas on pidevas ja tihedas liikumises. Tähekesed, mis pilvede vahelt vilksatavad, kaovad ruttu. 135 aastaga on paljutki toimunud. Kui varem oli foto valitute privileeg, siis praeguseks on see igaühel taskus. Siin tähena kestma jääda on üliraske. Üheks raskuseks on ka see, et milleski tuleb eelkäijad üle lüüa, aga see on üliraske! Nii peame siis tegelema suures osas eneseülistamisega või siis laskma kellelgi ennast ülistada. See viimane käibki pressi teenust kasutades. Kui on kindel hulk kaasamõtlejaid -kirjutajaid, tuleb leida samaväärne hulk kaasamõtlejaid-rahastajaid ja kindlasti veel hulk tuttavaid, kes küll eriti ei taha analüüsida, aga kellest sõltub kogu seltskonna hea käekäik. Nüüd ongi olemas kõik, mis vaja, et mingi ajaleht või ajakiri ilmuks. Selleks, et saada suurem tuntus, peab olema ennekõike õnne, et ära tunda see, millega võita tähelepanu. Terve maalima foto on sama skeemiga: vaid millegi perfektsel teostatud üksikteosega saab mingil ajahetkel üllatada ja esile tõusta. Samalaadsed tööd sageli kaks aastat järjest ei toimi. Vaja on kas uut või vana ja äraproovitut. Kui esile kerkivad mingid sähvatused, siis kaovad nad sageli muu massi hulka ära ja ikka on tulemus sama. Siit teeks järelduse, et mitte ei tuleks otsida tippe, vaid hoida kõrgel üldine tase. Umbes nii, nagu see oli Eesti fotos 1970-del aastatel. Tallinna fotos oli palju tippe, aga Tartus oli tase ühtlasem ja kokkuvõttes reastusid fotoklubid vastupidises järjestuses.

Praeguseks võib olukord palju muutunud olla. Tartus pole tegelikku ühist fotoelu olemaski! On vaid väiksemad seltskonnad, kes omavahel ei suhtle. Isegi näitustest ei ole korralikku ülevaadet. Sageli saadakse teada, et “näidati” ja “oli”. Allakirjutaja on püüdnud vedada fotonäituste ketti Tartu kesklinnas juba 2012. aastast, aga väjaspoolt “omasi” pole autoreid leitud. Kaugemalt on vanad tuttavad Tallinnast, paar võõrast Tartust ja Tallinnast ja uued tuttavad Narvast. Peale selle ka kaks tuttavat Saksamaalt ja üks Malaisiast. Tartus on küll fotograafe koolitav kunstikool, aga sealt pole keegi näituste vastu huvi tundnud. Tartus tunduvad ametkondlikud piirid väga selged ja tugevad olevat. Ka press ei soovi fotost kirjutada. Keegi ei pea end selleks piisavalt pädevaks ja äkki kardetakse infojupi kirjutamisel reklaamida kellelegi soovimatut? Suur probleem paistab olevat ka seölles, et me olema üle läinud digitaalsete uudiste lugejateks. Linna kultuuriinfo leht internetis ei ole piisavalt atraktiivne, et seda pidevalt jälgida. Selleks, et leida mingi näitus, mis pole kunstimuuseumis või kunstisalongis, peab pikalt otsima. Sageli ei leia näitusi ka sealt, kus nad olema peavad, üles. Milline on see õige algoritm, millega näitust leida, on arusaamatu.
Rein Urbel

Tütrikud Ruunipizzas

Detsembri keskelt jaanuari keskpaigani on Tartu Ruunipizza-kohvikus ELLE METSa ja ANNIKA HÄLINGu ühisnäitus “Tüdrukud” (vahepealse pealkirjaga “Tütrikud”). Tore näitus kolme tüdruku “asjatamistest” Tartus Emajõe ääres Vabadussilla all, juures ja Supilinna alguses. Meeldivad pildid tüdrukutest, kahjuks veidi staatilised. Kahe autori töödena sobivad hästi kokku. Näituse huvides on piltide koloriiti mõjutatud, osaliselt on värvid hoopis kaotatud. See annab väljapanekule veidi teissuguse tooni kui see oleks olnud erksate ja kirjude piltide puhul. Igatahes on piltidest saanud nauditav näitus.

 

Aasta 2016

Tänan oma häid sõpru ja õpilasi!
Tänu teile olen ma mullu suutnud teha üle 1300 pildi! See on lausa uskumatu, kui arvestada, et ma peaaegu omal jalal linna/välja pole saanudki! Näituseks valmistasin ma mullu ette 105 pilti. Neist osa on küll varasemad pildid. Siiski ei pea ma sellist aastasaaki väikeseks ja oleks rõõmus kui tänavu siia kasvõi pool mullusest juurde tuleb. Kes teab! Plaanid on tehtud, küll üpris ähmased, aga osalt kindlasti teostatavad.
Peale selle olen ma suutnud mitme hea tuttava ja sõbra piltidel näitusele jõuda, mis pole kah väike saavutus. Kolm neist (üks neist on poeg Mihkel) on detsembris vastu võetud Eesti FotoKunsti Ühingu liikmeks. Mõni on avaldanud arvamist, et neil pole sest kasu ja keelduvad ühingusse astumast. Mina pean seda omamoodi tunnustamiseks, kui keegi üksikliikmeks vastu võetakse. Saada hinnaalandust vaid Tallinna ühes fotopoes pole minu meelest üldse viisakas: mitte-tallinnlased sest kasu ei saa: Ainus asi võiks lisanduda – võimalus saada eelisjätjekorras näitusepinda mingis heas näitusesaalis või -paigas. Fotonäituse-saale pole just palju, hea oleks ka saada juurdepääs kunsti eksponeerimise kohtadele. (Kasvõi elutöö-näituse jaoks.)

Uus näitus Ruunipizza kohvikus Tartus

Neljapäeval kell 5 PL avame Tartu Ruunipizza kohvikus Rüütli tänava alguses värske fotogrupi O.V.E.R. liikme ja juba kogemustega Tammelinna fotoringi liikme Angelika Partsi esimese personaalnäituse, millega ta astub täieõiguslikuks grupi liikmeks. Näitusel on eksponeeritud 21 fotost koosnev komplekt, pildistatud enamikus Põlva maakonnas.

Näitus on avatud 3-30. oktoobrini.

Narva sügis 2016

This gallery contains 99 photos.

Käisime uuemate O.V.E.R.-lastega Narva sugise fotofestivalil. Huvitav oli. Hoopis teistmoodi pildid. Kahju, et jahe ilm oli.

Piimast ja karjast

Lugesin äsja märkust, et maamees müüb pooletuhandelise karja, kuna ei saa piisavalt sissetulekut ja toetust.

Tarbijana küsin: mille, kas mitte suure ületootmise, eest? Teada on, et Eestis on meeletu (kahekordne) piima ületootmine ja piima pole kuhugi panna. Pikalt ju see olukord kesta ei saanuks. Tasu peab olema ja see tasu saabki olla vaid loomuliku tootmise ja turu vahekorras normaalne. Kui kuhugi müüa pole, tulebki tootmist kahandada. Tarbija loomulikult tunneb heameelt, et piim nii odav on, aga selge on ka see, et senist piima suurtootmist olla ei saa! Kui ikka ida poole piima vedada ei saa, peabki tootmist kahandama. Kas mitte toota piimapulbrit ja seda Aafrikasse müüa? Loodetavasti seal piima tarbitakse. See ju korralik toiduaine. Kui see ei önnestu, on keerulisem. Kas mitte vahetada piimaveised lihaveiste vastu? Loom jääb samaks, puudub piimaga jandamine ja tagasiprofileerimine polegi nii keeruline. Kindlasti saaks veiseliha laiemalt turustada (ka sinna, kus siga ei sööda!). Ainuke puudus: kasu saab paraja viivituse järel. Karja ümberseadmine võtab aega. Korralikud lihaveised (mida piimaloomad ei ole) vajavad suurekskasvamiseks omajagu aega. Kui mälu ei peta, siis oma poolteist-kaks aastat. Miks mitte tuua müüki tagasi vasikaliha. Lapsepõlvest, nii 60 aasta tagant on siiani meeles vanaema tehtud imelise vasikaprae ja selle kastme maitse ja lõhn!  See oli imeline!

Kes loeb, tehku oma järeldused ise. See, et piima tootmisega asjad sellised on, nagu nad on, oli ammu teada. Kui saaks piima tootmisest mõni etapp, mis omakorda hinnale lisa annab, vaheke jätta, ja piima ikka suhteliselt madala hinnaga turustada, saaks põllumees oma kasu kätte. Vähemalt oleks kulud kaetud ja ideaalsel juhul saaks ka kasumit.

Lisatud fotod on möödunudaastaselt Nopri talu fotosessioonilt. Loomad on vasikalaudast ja juustud on juustulaost. Nopri  meierei toodab ise korralikku juustu nii lehma- kui kitsepiimast.

Fotorahvas on edev rahvas

Fotorahvas on kah edev rahvas.

Üksjagu edevust on igas kunstiga tegelejas. Nii ka kirjanikus, heliloojas skulptoris kui ka maalikunstnikus. Kõik loojad on ühe visaga löödud! Fotograafid, kes ennast kah kunstrahvaks peavad, ei taha teistest maha jääda. Teoseid peab ikka esitlema hästi esinduslikus kohas: kontserdil esinduslikus kontserdimajas ja näitustel esinduslikes näitusesaalides. Raamat peaks igamehe arvates olema hästi trükitud ja soovitavalt välja tulema suure mürtsuga. Kõik aga alati esinduslikule näitusele ei mahu. Ja siis algab eriline rida. Oma teost esitletakse sotsiaalmeedias. Seal, kus tarbija ja tarbimiskoht pole hoopiski mitte kontrollitav. Samas ei taheta oma teoseid näidata seal, kus hea reavaataja liigub. Mul on palju kogemusi sellest, et oma teoseid ei taheta näidata kohvikus. Näitusesaali mahub 18 näitust aastas. Häid igal ajal avatud saale on linnas vähe, Tartus mitte üle 5. Loojaid on palju enam: maalikunstnikke, graafikuid, fotograafe; nii kodu- kui välismaalt. Kõik ei mahu parimatesse kohtadesse. Tekkivad solvumised.

Kui näitusteks pakkuda normaalse valgustusega kohvikut, on paljud nõus oma pilte eksponeerima. Kui asi niikaugele jõuab, et võiks tähtajad paika panna, ei ole kedagi enam alles! Olen ise mitme fotoinimesega siitsamast Eestist näituse osas kokku leppinud ja… edasi on järgnenud pikk vaikimine. Vist on ebakohane eksponeerida oma pilte kohas, kus rahvas söömas käib! Kohas, kus käib igati arukas klient. Kus suur osa klientuurist on üliõpilased ja kohal käiakse söögi, mitte joogi pärast. Autorid, kes on oma pilte näitamiseks pakkunud, on rahule jäänud. Mõned on lubanud uuesti tulla ja soovitanud ka teistele.

Selline näituste korraldamine inimeste külastatavust arvestades on normaalne. Reainimene ei käi näitusesaalides, tema liigub poodides, söögikohtades, raamatukogudes (siin juba valitum seltskond). Suured kaubanduskeskused pole halb koht näitusteks, aga seal on üks puudus: kohad, kuhu pilte tuleks panna ja kohad, kuhu pilte saab panna, ei kattu. Kas on valgus halb või juurdepääs pole soodne. Olen vaadanud ja uurinud näitusekorraldaja pilguga enamikkudes Tartu kaubanduskeskustes. Kui on soodus pind, on see hõivatud reklaamist või ei saa sinna panna asju, mida tuleb seisma jäädes vaadata. Seega on parimateks kohtadeks just mitte liiga esinduslikud söögikohad, mille laudade asetus lubab ka piltidele pilku heita. Olen seda meelt, et pilte saab vaadata ka üle laua, mille ääres istuja parajasti söömisega aktiivselt ei tegele. Kohvikukülastaja, kes viisakalt aega viidab, saab näitust vaatajaga hästi läbi. Parimal juhul on näitust vaataja ükskõiksele sööjale teejuhiks antud kunsti nautimise suunas.

Olen sellist, just fotonäituste-kohvikut Tartusse püüdnud leida. Esimene oli kolme aasta eest e-kaubamajas, aga see projekt kukkus kolinaga läbi. Veidi hiljem viis juhus mind parimasse asupaika – kunagisele äri- ja peatänavale Rüütli tänavale, tookord tillukesesse Ruunipizza-kohvikusse, kus leidsin omanikega lausa kohe ühise keele! Tänaseks on kohvik suurenenud, muutunud, aga näituste korraldamise põhimõtted pole kadunud. See koht on meeldiva suhtumisega, meeldiva klientuuriga söögi-, mitte joogikoht. Ruumide kujundus soosib näituste korraldamist, just fotonäituste korraldamist. Piltide valikut tuleb teha, sest tuleb arvestada piltide vaatamisega umbes meetri-kahe meetri kauguselt. Kõik meie senised autorid on ruumidega rahule jäänud. Suurema pingutuse korral saab osa pilte ka väiksemas mõõdus välja panna. Tuleb vaid sobiv koht leida.

Olen hämmingus, et meie Tartu fotoelu on ikka endiselt ilma ühise hakkaja koordinaatorita. Me ei tunnegi korralikult üksteist. Vähemalt mina olen seisus, kus fotograafid minuni ei jõua. Ka mitte minu sõpradeni. Oleme nooremate jaoks vist liiga vanad?! Tore oleks, kui piltnikud leiaksid tee kesklinna ühte ja samasse kohta. Tänu sellele, et kokkusaamised ei ole toimuma hakanud, kaotas Tartu fotorahvas erilise võimaluse – privaatse ruumi, mida oleks saanud kasutada kooskäimiskohana. Siiski on veel võimalus olemas! Siinjuures ma sellest ei kirjuta – veksleid sel teemal välja anda oleks mõttetu. Siiski on perspektiivid olemas. Nad tuleb avada ja kasutusele võtta. Tartus on fotograafe koolitav kõrgkool, on mitmeid fotoringe. Ma ei taha neid liita või oma kätte saada! Selleks pole ma suuteline. Tahaks, et ÜHTNE fotoelu Tartus hakkaks toimima. Tahaks, et keegi võtaks oma kätte kogu informatsiooni. Ta ei peaks asja juhtima, aga tema käes võiks olla kogu info enam-vähem kõigi kohta. Ruunipizza-kohviku näituste kuraatorina teeks ma ettepaneku koguda kokku kogu teave ja siis, pärast kokkusaamist, otsustada, mida edasi teha.
Teen ettepaneku endast teatada kirjalikult aadressil fotokohvik@gmx.com. Kui asjahuvilised leitud, saaks mai keskel ühiselt asja läbi arutada.

Samuti ootan edaspidigi kõigi omapoolseid näitusepakkumisi. Pakkuda saan 20 suuremat näitusepinda. Olemas on 20 klaasiga raami 50×70 cm (formaat B2). Sinna saab vajadusel paberpilte panna. Olen valmis soodsamat piltide trükki vahendama. Kirjutada tasub ikka samal aadressil fotokohvik@gmx.com.

Mingi ülevaate näituseruumist saab siit http://fotoover.do.am/kohvikpano-w.jpg Infot jagan ma reeglina facebooki lehel ja oma kodulehel http://fotoover.do.am/