- Mitte ainult! Rohkem küll naisteajakiri naiste fotograafi-õiguste kehtestamiseks.
- Ajakirjanikeks on naised.
- Fotograafideks on enamasti naised.
- Pildid ja teemad on naiselikud.
- Eesti ja Tartu fotoelust.
Eesti kunsti on juhtima hakanud naised. Signe Kivi pärandina on mees-(foto)kunstnikud vaikselt tõrjutud ja eelistatud on naiselikud suundumused, naiselikud vaatlused, naiselikud õigustused. Sest mehed ei ole otsustanud oma sõna esitada? Vaid maalieriala juhivad kunstiakadeemias mehed!
Tundub, et kogu Euroopa ja suuresti maailma fotos on hakanud levima selline üldine vikerkaarevärviline lähenemine. Tehakse pilti ja siis õigustatakse oma tegevust mitte tööde endiga vaid eksponeeritava analüüsiga: nii oligi mõeldud! Võta tagantjärele kinni: äkki oligi?!
2016.aasta kahe viimase ajakirja “Positiiv” numbri vaatlusel tekibki selline mõte. Ajakiri oleks nagu ühe inimese mõtete peegeldus. See inimene on Naine. Vaid paar äraeksinud artiklit LOODUSfotost on meesterahvalt (Remo Savisaar) ja Daniel Allanilt (ERM-i maja). Kõigi muude tekstide autorid on naisajakirjanikud. Valitseb täielikult kindel suundumus ja suhtumine. Palju on artiklite autoritel pugemist moodsate terminite taha. Peaks diletandina kostma, et see ei ole ajakirjanduslik lähenemine. See on kitsalt oma klanni inimestele suunatud eneseõigustuslik lähenemine. Ja kogu rahvas, kes loeb, plaksutab käsi (ostes ajakirja)?! Mina laenan raamatukogust ja mulle sellest piisab. Ma ei usu, et terve suur kogukond interneti-fotorahvast maailmas on sama meelt, mis “Positiivi” toimetus. “Positiiv” eristub kogu seltskonnast väga tugeva kallutausega “puhtasse kunsti”. Kunsti, kus tehakse kunsti kunsti pärast, millest saavad aru vaid pühendunud! Fotokunst kipub olema vabamüürlaslik! Seekord on need vabamüürlased hoopis naised!
Väga lihtne on ära petta masse, kui kasutada demagoogiat või määramata, ehk kitsa seltskonna jaoks määratud termineid. Kui ma koolipoisina kasutasin terminit “pirn”, oli see mõistetav samas vanuses ja sama seltskonna poistele. Teised aimasid seda, mis öeldi, aga hajusalt. Nii ka praeguse ajakirja “Positiiv” ajakirjanikud ja autorid. Ajakiri on küll avalik, aga tegelikult suunatud kitsale seltskonnale just eneseõigustuseks: nii me mõtleme, saame asjadest aru ja nii PEAB OLEMA!
Julgen vastu vaielda. Fotograafia on laiemalt mõistetav osa kunstist ja ta peaks sisaldama ka KÕIGILE mõistetavat keelt. Ajakirja artiklite valik peaks olema laiem, sisaldades peale moodsa suundumuse ka traditsioonilisemat. Meie vanad autorid ei ole oma püssi põõsasse visanud, nad teevad oma asja edasi. Siiski püütakse noortele ja “kurjadele” naistele meele järgi olla. (Tehes oma eksperimente ka nende jaoks.) Fotograafia on sel määral üldrahvalik, et kõik tasapinnaline mahub sinna alla, mis pliiatsi ja pintsliga tehtud pole. Ma ei saa pidada kunstiks seda, mis, olles harimatu ja igasuguste oskusteta, jäädvustatakse. Ükskõik kui kõlavaid püüdlusi sellena ei reklaamita. Laste lähenemine pildile on hoopis teine, sest laps näebki ümbritsevat hoopis teisiti. Tal puuduvad kogemused ja oskused asju teisiti vaadelda. Sellest ei peaks tegema üldistuse, et asi nii ongi. See on ikka lapsikus ehk peene nimega debiilsus. Kunstnik, kui selline, peaks mõistma midagi kompositsioonist, värvist kasvõi omandades selle omaenda kogemustega, et tegelikku kunsti luua. Kui pildi tegemine taandub valmistehtu hilisemale mõtestamisele või konstrueerimisele, ei saa see olla tegelik kunst vaid KUNSTLIKKUS. Siin peaks tegema vahet.
Suur osa tänapäeva moodsast fotokunstist on kahjuks just tagantjärele-kunst. Ma ei usu, et iga pildi juures on algselt olnud soov tulemust just enam-vähem sellisena näha, kui hilisem teos eksponeeritakse. Ma ei pea silmas mitte vormi, vaid sisu. Pildistamisel püüan ma ise ikka ette kujutada seda, mis hiljem näha. Pole just suur looming filmina pildistatust üks kaader välja valida! Igasugune tehniliste nippide kasutamine, kui see aitab pildistatut paremini iseloomustada, on hoopis hilisema mõttetöö, tunnetuse asi. Algne pilt määrab ikka valmispildi mõtte, mida on võimalik hiljem suunata. Ma, olles vana kooli fotograaf, kellel polnud lihtsalt võimalik lõputult sama asja pildistada, lähtun kaadri valikul ikka sellest, mismoodi ma oma pildistatavat objekti/subjekti hiljem näha tahan. Kas see publikule meeldib, on iseasi. Siiski tuleb ka publikuga arvestada. Mõttetu on luua midagi, mis kellelegi meelde ei jää! Pole võimalik, et meist igastühestt Cézanne’i saaks, kes oma eluajal ühtegi teost ei müünud ja kelle looming hiljem kuulsaks sai. Tänapäeval käib asi teisiti. Nii loominguliselt kui esitluselt.
Loomulikult tahaks igaüks tuntust, aga suure infohulga juures pole see lihtsalt võimalik. See, et mõni meist, fotoinimestest hiljem tuntuks saab, on kaduvväikese tõenäosusega. Kogu fotograafiline taevas on pidevas ja tihedas liikumises. Tähekesed, mis pilvede vahelt vilksatavad, kaovad ruttu. 135 aastaga on paljutki toimunud. Kui varem oli foto valitute privileeg, siis praeguseks on see igaühel taskus. Siin tähena kestma jääda on üliraske. Üheks raskuseks on ka see, et milleski tuleb eelkäijad üle lüüa, aga see on üliraske! Nii peame siis tegelema suures osas eneseülistamisega või siis laskma kellelgi ennast ülistada. See viimane käibki pressi teenust kasutades. Kui on kindel hulk kaasamõtlejaid -kirjutajaid, tuleb leida samaväärne hulk kaasamõtlejaid-rahastajaid ja kindlasti veel hulk tuttavaid, kes küll eriti ei taha analüüsida, aga kellest sõltub kogu seltskonna hea käekäik. Nüüd ongi olemas kõik, mis vaja, et mingi ajaleht või ajakiri ilmuks. Selleks, et saada suurem tuntus, peab olema ennekõike õnne, et ära tunda see, millega võita tähelepanu. Terve maalima foto on sama skeemiga: vaid millegi perfektsel teostatud üksikteosega saab mingil ajahetkel üllatada ja esile tõusta. Samalaadsed tööd sageli kaks aastat järjest ei toimi. Vaja on kas uut või vana ja äraproovitut. Kui esile kerkivad mingid sähvatused, siis kaovad nad sageli muu massi hulka ära ja ikka on tulemus sama. Siit teeks järelduse, et mitte ei tuleks otsida tippe, vaid hoida kõrgel üldine tase. Umbes nii, nagu see oli Eesti fotos 1970-del aastatel. Tallinna fotos oli palju tippe, aga Tartus oli tase ühtlasem ja kokkuvõttes reastusid fotoklubid vastupidises järjestuses.
Praeguseks võib olukord palju muutunud olla. Tartus pole tegelikku ühist fotoelu olemaski! On vaid väiksemad seltskonnad, kes omavahel ei suhtle. Isegi näitustest ei ole korralikku ülevaadet. Sageli saadakse teada, et “näidati” ja “oli”. Allakirjutaja on püüdnud vedada fotonäituste ketti Tartu kesklinnas juba 2012. aastast, aga väjaspoolt “omasi” pole autoreid leitud. Kaugemalt on vanad tuttavad Tallinnast, paar võõrast Tartust ja Tallinnast ja uued tuttavad Narvast. Peale selle ka kaks tuttavat Saksamaalt ja üks Malaisiast. Tartus on küll fotograafe koolitav kunstikool, aga sealt pole keegi näituste vastu huvi tundnud. Tartus tunduvad ametkondlikud piirid väga selged ja tugevad olevat. Ka press ei soovi fotost kirjutada. Keegi ei pea end selleks piisavalt pädevaks ja äkki kardetakse infojupi kirjutamisel reklaamida kellelegi soovimatut? Suur probleem paistab olevat ka seölles, et me olema üle läinud digitaalsete uudiste lugejateks. Linna kultuuriinfo leht internetis ei ole piisavalt atraktiivne, et seda pidevalt jälgida. Selleks, et leida mingi näitus, mis pole kunstimuuseumis või kunstisalongis, peab pikalt otsima. Sageli ei leia näitusi ka sealt, kus nad olema peavad, üles. Milline on see õige algoritm, millega näitust leida, on arusaamatu.
Rein Urbel